Paljud, kes on Londonisse sattunud ja Big Ben'i ehitamise lugu kuulnud, on küsinud, et kuidas kell oma nime sai. Päris täpselt ei tea seda keegi. Tartumaal sündinud Mihkel Penni seiklused Londonis on aga igal juhul üks igavesti vahva lugu.

Tartumaal Aakre mõisa maadel üheksateistkümnenda sajandi algupoolel asunud Penni talu peremehel oli kolm poega. Noorim neist, nimega Mihkel, oli kangesti nutikas. Arvatavasti just selle pärast pandigi ta Aakre algkooli lugemist ja kirjutamist õppima. Mihkel teadis, et talu pärandatakse alati vanematele poegadele, siis otsustas ta peale algkooli hoopis Dominikaani ordusse astuda. Mihkel Penn, keda kutsuti nüüd pisut pehmemal moel vend Benniks, õppis Püha Katariina kloostri juures olnud koolis mitu pikka stuudiumit.

Vastsele vagamehele meeldis väga usuteadust ja filosoofiat õppida. Veelgi rohkem meeldis talle aga igasugu imevigureid leiutada. Siis kui ta veel algkooli õppis, leiutas ta näiteks pudruvinna ja kärkelvasara. Eks ajapikku läksid leiutised üha keerukamaks. Peab tunnistama, et kloostri ninamehed ei sallinud sugugi, et vaga vend Benn nõnda terava taibuga oli ja tahtsid ta saatanlike leiutiste pärast kloostrist peaaegu välja visata.

Maarjamaal üha kuulsust koguva leiutajana tahtis vend Benn Tartusse jumala auks ja Eesti rahva kiituseks suurt kellatorni ehitada, mis kõrguks linna kohal ja näitaks alati õiget aega. Tartu linnavalitsus keelas selle peale aga kõigil vabamõtlejail raekoja kellatornist kõrgemate ehitiste välja mõtlemise karmi karistuse sunnil ära.

Tol ajal olnud tavaks, et ordumehed rännanud stuudiumite vahel ikka mööda maailma ringi ja kogunud tee pealt tarkust kokku. Peale käänulisi rändmungarännakuid peatus meile tuttav vagamees 1846. aasta märtsikuus Londoni lähedal asunud Dominikaani kloostris. Londonis olnud sel ajal just suur kumu lahti lastud, et kuningas tahtis ehitada kella, mis saja aasta jooksul sekunditki maha ei jääks ega ette ei käiks. Kella ehitamise au pälvimiseks olid kellameistrid muidugi valmis üksteist igat moodi üle trumpama.

Suur kellaehituse kumu ulatus ka vend Benni kõrvu. Teame ju, et ta tahtis juba Tartusse suurt kellatorni, milles oleks üle ilma täpne kell, püstitada. Tal oli mõte kell sünkroonsete gürotõkiste abil nii täpselt tööle panna, et see annaks kogu maailma ajanäitajaile suured silmad ette. Nüüd lõpuks oli aeg suure mõtte teostuseks lõpuks küps! Vend Benn tõmbas kapuutsi kõvasti pähe ja astus John Dent'i kellassepatöökotta. Vana kellameister uuris alul tähelepanelikult vaga venna poolt toodud jooniseid. Üsna pea valgus ta üle rõõmus äratundmisrõõm. Üheskoos visandati gürotõkiste sünkroniseerimiseks kardaanvõllide juurde veel kiiksünkronisaatorid ja aja mõõtmine sai sellest peale hoopis uue tähenduse. Kaks tarka pead on ikka kaks pead!

John Dent pakkus vend Bennile tasuks suure kuhja kuldšillingeid, kuid viimane ei pidanud maisest kribust-krabust suuremat lugu. Sammuski siis vaga vend Benn tühjade taskutega jälle oma teed.

Paljud arvavad tänapäeval eksikombel, et kellale pandud nimi "Big Ben" on ehitusel ülevaatajana töötanud Benjamin Hall'i suure kere pärast. Ettepanek tornikella nimetamiseks tuli tegelikult John Dent'ilt, kes ehitas selle kella käigumehhanismid ja on tänapäeval kõigile tuntud kui sünkroonsete gürotõkiste leiutaja. Eks me võime nüüd selle loo põhjal täpsemini aimata, keda ta "Ben'i" all silmas pidas ja milles selle suurus peitus.

Vaga vend Benn rändas hiljem veel palju mööda Euroopat ringi. Viimati nähti teda palverännakul Lõuna-Prantsusmaal. Kas ta ka seal kellade mehhanisme täiustas, sellest ajalugu vaikib.